Väike Mona, kellele on just öeldud, et talle ei loeta enam viiendat muinasjuttu järjest enne magama minekut, karjub emale “Sa ole kõige vastikum ema maailmas! Sa ei ole enam minu sõber!” Järgmisel hommikul virutab Mona vend Peeter kausitäie oma lemmikmüslit laualt põrandale, röökides täiest kõrist “Ma ütlesin ju, et ma tahan müslit punase kausi seest, mitte sinise!”
Sellistest laste irratsionaalsetest nõudmistest kirjutab sotsiaaltöötaja Claire Lerner PBS.org blogis ning Lerneri sõnul ei ole sa päris kindlasti üksi, kui eelkirjeldatud näidetest oma lapse ära tundsid.
Lerner soovitab mitte selliseid intsidente maha vaikida või nende pärast piinlikkust tunda. Vanemad võiksid hoopis sellistesse kapriisidesse suhtuda nagu vajalikesse verstapostidesse lapse arengul. Laps õpib nende kriiside najal, kuidas elus oma tahtmist saavutada. Samamoodi annavad need teile võimaluse õpetada oma last emotsioone suunama ja ohjeldama. Lapsed saavad võimaluse õppida saama hakkama ärrituse, pettumusega, et nad suudaksid ka tulevikus tunda end igas olukorras peremehena.
Lapsevanematena on kõige tähtsam õppida ka kontrollima enda emotsioone, kui lapsel selline kapriis peale tuleb. On suur erinevus, kas me võtame lapse käitumist isiklikult ja kurjustame temaga, sest oleme kindlad, et ta teeb seda kõike ainult selleks, et meid peast hulluks ajada või püüame selle asemel last rahustada. Kui suudame seda käitumist näha kui osa lapse loomulikust arengust, siis oskame läheneda ka lapsele empaatiatundega ning olla seejuures efektiivsemad õpetades oma last jääma samuti rahulikuks ning leppida ja kohaneda vastavalt sellele, milline olukord käes on.
Siinkohal mõned asjad, mida tuleks alati silmas pidada, kui lapsel selline kapriisi- või jonnihoog peale tuleb.
- Lapsi ajendavad tegutsema emotsioonid, mitte loogika. Seetõttu on irratsionaalne käitumine asjade täiesti loomulik tagajärg. Mudilastel ei ole välja arenenud korralik ajatunnetus – nad elavad ja reageerivad hetkes. Samuti ei ole neil suuremat enesekontrolli. Nad tahavad seda, mida nad tahavad, kohe.
- Lapsed aduvad üsna varakult, et nad on siin maailmas omaette olendid ning neil võivad olla teistsugused mõtted ja tunded kui teistel. See tähendab, et näiteks kui ta tahab sinu voodis magada, teab ta tegelikult ise ka, et see pole üldse see, mida sina tahaksid. Kõik õhtused lapsepoolsed halvasti ütlemised, ähvardused mitte kunagi magama jääda jne võivav sinu jaoks olla üks suur manipulatsioon, kuid tema jaoks kaval taktika. Ta proovib kõiki vahendeid kasutada, et saavutada kas või väike kontroll asjade käigu üle. See, kuidas sina nendele kapriisidele reageerid, milliseid järeleandmisi ja kompromisse teed või tee, näitab lapsele, milliseid nõudmisi ja kuidas tehes ta oma eesmärgid ka saavutab ning millistel juhtudel asja algsest seisust veelgi hullemaks ajab. Selle läbi õpib ta elu.
- Lastel on tugevad emotsioonid, kuid väga vähe vahendeid, et neid niivõrd varakult manageerida. Isegi paljud täiskasvanud näevad vaeva, et oma emotsioone ratsionaalselt kõrvalt vaadata ja terve mõistusega nendega koos töötada. Lapsevanemana on kõige tähtsam säilitada kontroll ja rahu sel ajal kui sinu laps meeletu tempoga enesevalitsuse käest lennutab. Enesekontroll on üks põhilisemaid vahendeid, mis sellistes situatsioonides sind aitab. Sinul on see väljaarenenud, sinu lapsel veel ei ole. Nii et kasuta seda olukorra päästmiseks targalt. Kui lapsevanem muutub selles olukorras emotsionaalseks, eskaleerub lapse käitumine veelgi ning algab lapse ja lapsevanema vaheline võimuvõitlus. Kui laps hakkab enesevalitsust kaotama, on sinu ülesanne olla tema jaoks kindel ja stabiilne kalju.
Tähtis on meeles hoida, et sa ei saa tegelikult panna oma last midagi tegema: magama, sööma, pissima, kakama, rääkima või jonnimist lõpetama. Küll aga saad sa kontrollida seda, kuidas sa lapse käitumisele reageerid. See on see, mis juhib ja suunab lapse käitumist.
