Jutustused lindudest
Kirjutasime jutukesi ja luuletusi lindudest.
Turteltuvi kaotas huvi
Hubert Luste 4.c
Turteltuvi kaotas huvi
vastu külma talve
Ootamatult kuulutas
oma tähtsa palve:
“Mul on villand pakasest,
mis põhjamaadel paugub
ja ka sellest koerast, kes
mu peale tihti haugub!”
Läbi suve treenis tiibu,
kirju kastidesse kandis,
postiljonimammile
veidi puhkust andis.
Sügisel, kui lõppes suvi
pesale ta pani teate:
“Mu lei ole talvehuvi,
tahan, et te teate –
lõunasse nüüd rändan ära,
sinna, kus on suvi!”
Nõnda talve vastu kaotas
huvi
turteltuvi.
Kas ta naaseb kevadel?
Mina tunnen huvi.
Talvised linnud
Mia Jasson 4.c
On ilus talvehommik ja Maribell sätib end kooli minekuks riidesse. “Talv oleks mu lemmik aastaaeg, kui ainult linnud laulaksid, “ lausub ta parajasti emale. “Kuid talvel laulavad linnud ka!” vastab ema, “nad lihtsalt laulavad vähem kui kevadel või suvel.” “Oi, kas tõesti?” imestab Maribell. “Jah, sa pead oskama lihtsalt kuulata,” selgitab ema. “Aga nüüd mine, muidu jääd veel kooli hiljaks!”
Üks ja kaks, üks ja kaks, keksleb Maribell tee peal ja mõtleb ema sõnadele. “Kas tõesti linnud laulavad ka talvel?” imestab ta endamisi. “Ja kui nad seda tõesti teevad, siis mis linnud need on?”
Niimoodi mõeldes jõudis Maribell kooli. Esimene tund oli loodusõpetus ja õpetaja tuli klassi. “Tere! Täna räägime Eestis talvituvatest lindudest,” ütles õpetaja. “Kas keegi oskab öelda, millised linnud Eestis talvel elavad?” “Tihased!” hüüdis Maribelli parim sober Elisabet. “Jah, tihane on väga hea näide,” kiitis õpetaja. “Leevike,” ütles klassi kõige targem poiss Timo. “Kas veel mõni on?” küsis õpetaja. “Muidugi on,” vastas Timo. “On ju veel hallvaresed, harakad, varblased, tuvid, rähnid ja pasknäärid.” “Väga tubli!” kiitis õpetaja. “Kuid näiteks tuvisid on mitut liiki: turteltuvid ja kodutuvid.” “Jah, ma tean seda,” ütles Timo. “Tore, kui sa seda tead. Kuid kas teate ka, millised erinevused on emasel ja isasel leevikesel?” uuris õpetaja. “Mina tean!” hüüdis Maribell, kes oli just vaadanud loodusfilmi lindudest. “Emase leevikese kõhualune ja kurk on hallikad, isasel aga punakad.” “Oi, kui tubli!” oli õpetaja rõõmus. “Kuid millised erineused on emasel ja isasel tihasel?” “Isasel on kõhu peal must triip!” teatas Grit, kes oli klassi õige pikem tüdruk. “Just nii,” kinnitas õpetaja. “Mulle tundub, et see osa on teil päris selge.”
Tirrrrr… heliseb koolikell ja Maribell ruttab koos klassikaaslastega järgmisesse tundi, milleks on eesti keel.
Varesed
Kirsi Talvoja 6.b
Kaugel, kaugel oli üks suur ja hirmus nõiutud mets. Seal suutsid elada vähesed linnud, ent leidus kari vareseid, kes seda siiski tegid. Nende iseloom oli sama kuri ja õel, nagu see nõiutud mets ise. Nende välimus oli sama kole ja must, nagu see nõiutud mets. Paljudel inimestel on tekkinud küsimus – miks on nad sellised koledad linnud, nende tekkelugu on alljärgnev.
Varakevadel kui linnukesed siristasid ja loodus oli roheline, oli ka nõiutud mets täiesti tavaline kevadine mets. Sel ajal olid varesed arukad ja ilusad linnud. Ka kõik teised linnud tahtsid olla varestega sarnased, veetlevad linnud. Ka oli varestel sel ajal ilus lauluhääl, mille asemel praegu on vaid käre kraaksatus.
Kui tuli sügis, siis muutus mets päev-päevalt üha kahvatumaks. Keegi lindudest ei mõistnud, kuhu looduse ilu oli kadunud. Varesed hakkasid samuti kahvatuma ja nende kaunis kirju kuub muutus üha mustemaks ja mustemaks, kuni oligi üleni must nagu öö. Sama oli ka vareste häälega – kaunist lauluhäälest jäi järele vaid kriiskav kraaksumine.
Mõni aeg hiljem ilmus aga välja tõde. Inimesed olid reostanud vee, mis oli nüüd must ja räpane. Vaesed varesed olid ainukesed linnud, kes jõid seda saastunud vett. Lauluhäälgi muutus varestel karedaks, kuna vesi sisaldas teravaid plast- tükke, mis kraapisid nende õrnad kurgud ära. Närbunud puud ja taimed olid samuti seda vett tarbinud. Sellest ajast saati on varesed igavalt mustakuubsed ja kriibitud kurguga kraaksuvad linnud.
