Lastega välismaalt tagasi. Eesti lasteaia- ja algkooli korralduse head ja vead

Sügisel uudistasime pereema ja Eestis eelnevalt õigusnõustaja ja õppejõuna tegutsenud Silja Elunurme käest, kuidas lapsed (täna vanuses 3-, 5- ja 9-aastane) uue elukorraldusega kohanesid kui pere kolm aastat tagasi Austria pealinna Viini elama kolis. Silja pere on Eestisse naasenud ja tundsime taaskord huvi kuidas lapsed on taaskohanenud. Millised on kahe riigi haridussüsteemi erinevused, mis on meie lasteaia- ja algkooli korralduse head ja vead? (Fotod: erakogu) Varasemat vestlust saab lugeda SIIT

„Emme, kas Tallinnas ei olegi dinosauruseid?“, „Emme, tead, lasteaias saab iga päev õues olla, isegi vihmaga!“, „Ema, ma tahaks mõni päev ainult saksa keeles rääkida, kuidagi igav on ainult eesti keeles rääkimine!“. „Me ei tee üldse referaate koolis, ja õpikud on ka kõik juba valmis.“ Selliseid tähelepanekuid kostab pärast Viinist Tallinnasse tagasikolimist. Kolmeaastasele tundub kummaline, et Tallinnas polegi selliseid suuri muuseume, kus pärastlõunati tundide kaupa emmega dinosauruseid vahtida. Viieaastane on aga ülirahul, et nüüd saab lasteaias iga päev iga ilmaga õues käia, sest Viinis oli lörts näiteks rahvuslik kliimakatastroof ja lapsed lasteaias õues ei saanud. Ja üheksaaastane – temal on koolis natuke liiga lihtne. Enam ei tule ju paralleelselt mitmes keeles mõelda ning sõnaraamatuga päevast päeva tööd teha. Ka ei ole algklassides nii aktiivset lühireferaatide ja –ettekannete tegemise kommet kui Viinis ning õpikud on kõik valmis trükitud, erinevalt Montessori koolist kus õpilased oma õppematerjale tihti ise koostavad.

Teisest riigist naasemine

Tegelikkuses on nende tähelepanekute taga palju sügavam sisu. Kuidas ikkagi kohaneda pärast kolme aastat teises riigis veedetud perioodi. Meilt on küsitud kas te olete nüüd tagasi harjunud? Et, arvatavasti oli see lihtne, tulite ju koju tagasi! Ja kokkuvõttes ei olegi nii palju muutunud. Aga kuidas saab üldse tagasi harjuda või tagasi kohaneda? Tegelikult oleme me igaüks ja perena nii palju muutunud. Kui lapsed on harjunud suhtlema paralleelselt kolmes keeles kui nende sõbrad on väga erinevatest rahvustest, kui paljud kallid sõbrad jäid Viini kuid samas on mõned siinsed sõbrad jäänud võõraks. Kui meie ellusuhtumine on muutunud palju perekesksemaks, kogemusi väärtustavaks ning ka vaimsust hindavaks, vastandudes karjäärikeskusele ning materiaalsusele. Kolm aastat ei ole paarinädalane puhkusereis. See jääb meie kõigi elusid mõjutama. Samas andis see ka võimaluse näha Eesti elu distantsilt. Mõtiskleda selle üle… mis on siin head… kuid samas inspireeris ka… mida võiks muuta.

Eesti ja Austria lasteaia ja algkooli korralduse erinevused

Rääkides lasteaia- ja algkoolielust, siis on Eesti haridussüsteemis väga palju, mille üle rõõmu tunda: väga tugev loodusõpetuse baas, koolilõunad, väga tugev muusikaharidus nii lasteaedades, üldhariduskoolides kui ka muusikakoolides, suurepärased PISA tulemused; üha suurenev õuesõpe lasteaedades. Teisalt aga tooksin välja Viini lasteaedade ning ka paljude koolide Montessori pedagoogika järgimise, mis rõhutab lapse iseõppimist, enesekasvatust ja individuaalsust ning kus õpetaja jälgib, innustab ja toetab lapsi kuid ei organiseeri laste eest ega ole kõiketeadev pedagoog. Ka on kogu õppimisvastustus pandud Viinis lapse õlgadele ja seda lihtsa võttega: seal ei ole mingit e-kooli. Laps peab ise teadma mida ja mis päeval on vaja kaasa võtta või mida on vaja õppida. Kui on midagi keerulisemat vaja vanematele selgitada siis saadetakse lihtsalt kirjalik teade koju. Aga üldiselt on kool lapse kohustus ja minu arust on see suurepärane. Kolme lapse emana ei suuda ma hallata e-kooli, e-lasteaeda ja veel erinevaid blogisid ja liste. Äkki ma olen saamatu? Või, teisalt, kas ma üldse peaksin? Need võiksid olla vabatahtlikud infokanalid, mitte aga perede õhtusöögiteema: „Kas sa juba e-kooli vaatasid?“

Lasteaedade alusharidusest

Hiljuti hakkasid kõlama lubadused tasuta (kohustuslikust) alusharidusest. Mul on ainult üks küsimus: miks? Kui küsimus on selles, et erinevad kohalikud omavalitsused küsivad erinevat tasu, siis selle saaks teisiti lahendada. Kui küsimus on selles, et osadele peredele on see tasu liiga kõrge, siis ka selle saaks teisiti lahendada. Aga kui küsiks hoopis nii, et kas lapsed võidavad sellest muudatusest? Ma usun, et lapsed võidaksid hoopis siis kui vanemal oleks tema jaoks aega ja ta tahaks selle aja lapsega veeta ja, et laps ei peaks varahommikust hilisõhtuni lasteaias viibima. Austria on siinkohal otsustanud, et asetab laste kasvatamise väga selgelt lapsevanemate õlgadele. Riik loob võimaluse ainult neile peredele kus mõlemad vanemad on täistööajaga tööl. Reegel on lihtne  – seni kuni mõlemad vanemad ei ole täiskoorumusega tööl, ei saa laps täispikka päeva lasteaias olla. Maksimaalselt on lasteaiakoht tagatud kella 14-ni, kusjuures kella 12-ni on tagatud nn. tasuta alusharidus ehk siis õppetegevused. Kahe lisatunni eest tuleb Eestiga võrdväärset kohatasu maksta ja kauemaks last jätta ei saa, kui üks vanematest on näiteks väiksema lapsega kodus. Seega usub Austria, et iga lapse jaoks on kõige parem ikkagi see, kui ta saaks oma vanemaga metsas lonkida, mänguplatsil omasugustega suhelda, kodus väiksema õe või vennaga mürada või muuseumis dinosauruseid ja kaelkirjakuid vahtida. See ongi kõige parem alusharidus. Selleks on riiklikud muuseumid tihti tasuta, osaajaga tööpäevad ei ole erandlik nähtus vaid pigem tavapärane, ületunnitööd ei kiideta vaid maksustatakse topelt, pühapäevadel elu seisab ja inimesed tõesti puhkavad ning veedavad selle aja pere keskel, mitte kaubanduskeskustes. Valimiste eel tahaksin ma tegelikult väga kuulda mida tuleks poliitikute hinnangul teha selleks, et vanemad saaksid ja tahaksid olla rohkem oma lastega koos, mitte rohkem tööl.

Õppimise motivatsioonist

Aga üheksa-aastane polüglott. Kuidas ma lahendan mure, et laps ei saa enam igapäevaselt teises keeles rääkida? Kuidas lahendada mure kui koolis on liiga lihtne? Kindlasti võiks öelda, et see on ju täiesti olematu mure – olge õnnelikud, et raske pole ja rääkige siis saksa keeles kodus, kui tahate. Tõsi, aga lihtsuse taga peitub motivatsioonilõks. Õppimise võlu sõltub eduelamusest – kui kõik on liiga lihtne, siis puudub eduelamus, sest pingutama ei pea. Tegelikult peaks väike Eesti suutma varakult üles leida need helged pead, kes tõesti soovivad rohkem pingutada. Austrias on selleks algklassi lõpp kus toimub esimene tõsisem hindamine. Kusjuures kõige suurema osa lõpphindest annab oma klassiõpetaja iseloomustus kogu 4-aastase perioodi kohta. Kui üks reform oleks Eesti hariduses minu teha siis teeksin muudatuse just siin. Mitte esimesse klassi ei tohiks olla koolikatseid, vaid 5-ndasse, ja seda klassiõpetaja ja teiste aineõpetajate iseloomustuste pinnalt. Just nemad on need inimesed, kes näevad algkooli perioodil kas ja milleks laps suuteline on. Aga mida teha siis praegu mu polüglotist üheksa-aastasega? Õnneks on ta mul leidlik ja tänapäevased digivahendid käepärased – juba viimased paar kuud on ta internetis itaalia keelt õppinud! Selline on see Austria kooli loodud lapse sisemine motivatsioon ning tegutsemisjulgus.

Täname autorit Silja Elunurm

 

JÄTA OMA VASTUSES

Please enter your comment!
Please enter your name here