Kuidas saada aru, mida laps ikkagi teha tahab, kui ta pole isegi päris kindel, milles ta kõige parem on ning milline hobi teda kõige enam huvitab?
Uus aasta on käes ja erinevad huvialaringid nii noorematele kui ka vanematele uudistajatele on oma uksed avanud. Oma pere eelistustest rääkis Eestilapsed.ee-le ajakirjanik Merike (30), kelle peres kasvavad 3-aastane Aron ja 6-aastane Joonas, kes mõlemad käivad põhikohaga usinalt lasteaias.
Millega Aron ja Joonas lisaks lasteaiale igapäevaselt tegelevad?
Väiksema peal katsetame praegu tantsimist ja jalgpalli. Lasteaed teeb koostööd paari ettevõttega, kes korraldavad korra-paar nädalas lastele huvialatreeninguid. Huvilised saavad end kirja panna ja seda võimalust siis kasutada.
Suurem oli vaimustunud Kolme Põrsakese teadusringist. Tegu on Rakett69-st tuule tiibadesse saanud ettevõttega, kes korraldab teadusringe mitmes koolis ja lasteaias üle Eesti. Lapsed saavad lisaks teaduslike katsete nägemisele ka ise meisterdada ja seeläbi füüsikalisi teadmisi omandada. Joonas ilmutas suurt huvi juba esimesest korrast ja räägib sellest suure õhinaga tänagi, kuigi hetkel ringitööd ei toimu.
Hiljuti hakkas Joonas käima ka ujumistrennis. Tõuge selleks tuli suuresti suvel, kui suur osa maakodus veedetud vabast ajast möödus rannas ning kus oli selgelt näha, et poiss on ujumisest väga huvitatud. Pidev ranna ja ujumise mainimine andis meile ka kinnitust, et tegu pole vaid ühe päeva tujuga.
Kas 3-aastane on veel liiga noor, et millestki tõsiselt vaimustuda ja teada, mida ta tahab ja mis talle sobib?
Üldiselt võib öelda tõesti, et ükskõik, mida me Aronile välja pakume, kiidab ta suure “Hurraaga” heaks. Selles vanuses tulekski palju erinevaid asju proovida ja siis aeg näitab, mis sobib, mis mitte. Praegu katsetab ta jalgpalli ja tantsimisega. Aron on väga aktiivne poiss, võtab meeleldi osa kõigest, mis talle välja pakutakse. Millestki tüdineda ta polegi veel jõudnud.
Mida teha, kui laps teatab õige pea pärast uue hobiga tutvumist “Kõik! Rohkem ma sinna ei lähe!”
Seda võib kõigiga ette tulla. On väga võimalik, et uus hobi ja huvi selle vastu oligi tõepoolest vaid üks tuju ja faas ning pärast põgusat tutvust sellega sai selgeks, et tegu pole õige asjaga. Otsustamisega ei tohiks aga kiirustada. Selgitan poistele, et iga asi nõuab aega, oskused ei tule üleöö. Kui laps märkab arengut, kasvab tavaliselt ka huvi.
Kui tähtsad on nii noores vanuses tulemused?
Mitmed spordiga seonduvad huviringid reklaamivad end oma kodulehtedel laste heade tulemuste kaudu. Justkui peaks lapsevanem tõsimeeli hakkama kiiremas korras 3-aastasest kasvatama tulevast olümpiavõitjat. Esiteks peaks minu arvates olema selles vanuses kõige tähtsam mäng ja areng ning teiseks ei usu ma, et 3-aastane veel päris täpselt teab, kas ta soovib järgnevad 30 aastat täiskoormusel ühele konkreetsele asjale pühenduda.
Need valikud ja säärane pühendumus peaksid minu arvates tulema siiski veidi hiljem. Emasid-isasid, kes aga teisiti mõtlevad, on hämmastavalt palju. Kord kuulsin töökaaslast rääkimas oma kahest tütrest, kellest vanem, 10-aastane, hüüdis noorema, 7-aastase, unistuse peale saada professionaalseks iluuisutajaks pikemalt mõtlemata “Ole normaalne, sa oled selleks juba liiga vana!”
Sellised mõtted ajavad hirmu nahka. Lapsed saavad selleks inspiratsiooni igalt poolt ja nad peegeldavad usinalt ühiskonna väärtushinnanguid.
Kui palju peaks lapsevanem suunama, kui palju ja mida laps hobikorras teeb?
Lapsevanema ülesanne peaks olema eeskätt hobidega tegelemise võimaldamine. Lapsel võib olla siiras ambitsioon, tahe ja eeldusedki millegi tegemiseks, kuid kui lapsevanemal napib aega või raha selle kõige elluviimiseks ja organiseerimiseks, jääb ilmselgelt kogu lugu ära. Tuleb tunnistada, et enda ajakava laste trennide ja huvialaringidega ühildamine on üsna keeruline ja ajakulukas, kuid laste huvid ja areng on selles vanuses väga tähtis. Neil tuleks lasta proovida, katsetada, huvituda, pettuda ja loobuda nii paljudes eri valdkondades kui vähegi võimalik.
Kui see aeg leitakse, tuleks sisulise suunamisega olla ettevaatlik. Kui laps näitab ise üles huvi ema või isa hobi vastu, on see looulikult tore ja seda tuleks ka julgustada. Kuid kiirustada ei maksa. Nii teeme vaid oma lapsed kurvaks ja paneme nad tulevikus meenutama oma lapsepõlve kui aega, mil “pidi kogu aeg klaverit harjutama” ja “otsima põhjuseid, miks mitte jälle jalkatrenni minna”.
Mina tegelen hobikorras savitöödega ja minu elukaaslane purjetab. Mõlemad lapsed on huvi üles näidnud nii voolimise kui ka purjetamise vastu. Eks aeg näitab, kas see huvi püsib ja mil määral nad nendega tegeleda tahavad. Meie kätt ette ei pane!
