Karged ilmad toovad tiikide ja jõgede äärde palju heasüdamlikke peresid, kes veelindudele toidupoolist armastavad pakkuda. Tegelikkuses saavad aga sulelised kuni miinuskraadide saabumiseni endale söögi hankimisega suurepäraselt ka ise hakkama ning inimeste sekkumine võib tekitada pigem probleeme.
Pakaste sagenedes veekogud jäätuvad, mistõttu ei saa linnud sealt põhjast enam toitu kätte ning tiivulised peaksid ette võtma rännaku lõunapoolsetele talvitusaladele. Paljud aga võivad sellest loobuda, sest on harjunud, et saavad vajalikud suutäied inimestelt. Seetõttu võimegi lumisel pinnal ringi taterdamas näha eelkõige pardiperesid, kes on tulnud oma tavapärase toiduportsjoni järele.
Kui lapsepõlvest on meelde jäänud, et luikedele, hanedele ja partidele võiks anda saiatooteid, siis tegelikult ei ole see sugugi mitte parim variant. “Saia peamine probleem seisneb selles, et seal on hulgaliselt kergelt omastatavat energiat, paljud veelinnud toituvad aga pigem energiavaestest ja kiudainerikastest taimedest,“ selgitab ornitoloog Jaanus Elts. Elts lisab, et kuna liigid on looduslikes tingimustes kohastunud toituma teatud valikust taimedest, siis põhjustab harjumuspärasest energiarikkam söök neile tervisehädasid. Linnu-uurija sõnul eristub teistest aga sinikael-part, kes on tegelikult segatoiduline ning seetõttu temal selliseid probleeme enamasti ei esine.
Vältimaks rändeinstinkti kadumist, on soovitatav veelinde siiski mitte sööta. Erandjuhul vajavad pardid ja luiged lisatoitu siis, kui inimesed on nad linnadesse talvitama meelitanud ning sulelised ei suuda enam omal jõul lähimate toitumisaladeni lennata. Sellisel puhul on parimaks variandiks lindudele pakkuda energiavaeseid ja kiudainerikkaid suupalasid nagu näiteks riivitud värske kapsas, seller või rohujahu graanulid.
Seega, kui näete hädas linnuperet toitu otsimas, aidake neid, kuid tehke seda õigesti!
