Usun, et igas peres kus kasvab laps või lapsed, tuleb ühel päeval jututeemaks, et soovitakse omale lemmiklooma. Lemmiklooma võtmist tasub kaaluda, sest tema eest hoolitsemine aitab kaasa, et areneb lapse vastutustunne. Sellisele veendumusele jõudsime oma vestlusel fotograafina tegutseva Helen Martsiga, kelle vastutustunde tugevnemise eest on hoolt kandnud tema pooleteistaastane Nova Scotia retriiver tõugu koer Eddie ja lemmikloomade turvakodust pärit kiisu Maya. Suure loomasõbrana annab Helen (24) endast väikse vabatahtliku panuse ka, peamiselt kodututele kassidele peavarju pakkuvas MTÜ-s, Pesaleidja.
Aastaid tagasi viis ka minu lapse järjepidevus sihile ja meie perre saabus kiisu, kes oli suve lõppedes suvilate piirkonnas omapäi jäänud. Selgus, et natuke metsiku kiisuga kodu jagamine sisaldas hulga uusi kohustusi, ka pahanduste likvideerimisi, milleks kõigeks me esialgu valmistunud ei olnud. Helen Martsil on jagada positiivset kogemust hoiukodust võetud kassi näol ja võrdlusmomente koera ja kassi eest hoolitsemisel. Oma lemmikloomade eest hoolitsemisega on tugevnenud temagi vastutustunne ja igapäevane rõõm, mida tema hoolealuste siiras armastus pakub, on mõõtmatu.
Helen, millised asjad sa endale selgeks mõtlesid enne kui sa lemmikloomad võtsid?
Esimesena asjana tegin endale selgeks, et tegemist on väga pikaajalise kohustusega ning hetkeemotsiooni pealt ma sellist vastutust ei võta. Oluline on aru saada, et isegi kui lemmikloom võetakse lihtsalt heaks sõbraks, kellega koos aega veeta, on temale vaja pühendada palju rohkem aega ja energiat kui lihtsalt vahel endale sobival hetkel pai tehes.
Minu poolteiseaastane koer Eddie on tõu poolest Nova Scotia retriiver ning tegemist on ühe väga vahva, targa ja energilise tõuga. Valisin selle tõu, sest olen sportlik ja aktiivne inimene ning tahtsin endale sõpra, kes saab, jaksab ja tahab minuga kõikjale kaasa tulla. Arvestasin ka sellega, et lemmiklooma pidamine toob endaga kaasa erinevaid rahalisi väljaminekuid, mis võivad ootamatult küündida sadade eurodeni.
Millised suuremad erinevused on koera ja kassi pidamisel?
Kindlasti on koera ja kassi eest hoolitsemine erinev. Kassi puhul on kõige olulisem võtta vastutus ja aru saada, et kuigi nad võivad tihti kodus pigem omaette hoida, võib kass elada lausa 20-aastaseks ning kogu tema eluea oled sina tema jaoks number üks. Loomulikult ei saa öelda, et kassiga tegemisi pole, kuid ometi on kassi eest hoolitsemine veidi lihtsam kui koera kasvatamine. Enamik koeri vajavad siiski mingil määral õpetamist ja treenimist, et kodusisustus üheks tükiks jääks ja koer omaniku sõna vajalikul määral austaks. Koera treenimine nõuab aga tohutult kannatlikkust, töökust, järjepidevust ning loomulikult ka aega ja rahalisi väljaminekuid.
Mõistagi, et vastutus lemmikloomade osas jääb enamasti täiskasvanute õlule aga
kui palju sinu hinnangul saab laps koera eest hoolitsemisega hakkama?
Distsiplineeritud laps saab tegelikult ära teha suure töö ning käia koeraga jalutuskäikudel ja koertekoolis. Lapsel võib aga olla tohutult raske üle elada esimene aasta ehk periood, mil suur elumuutus ja vastutus tekitab stressi ja mõnikord võib tunduda, et võetud on liiga suur amps. Sel puhul on vanema ülesanne lapsele selgitada, et algus on küll raske, kuid kui ollakse koera treenimisel piisavalt järjepidev ja kannatlik, kannab suur töö juba varsti vilja. Sellest murdepunktist tuleb kindlasti lapsega juba enne lemmiklooma võtmist rääkida ja veenduda, et ta sellest sajaprotsendiliselt aru saab.
Räägi oma toimetustest kodutute loomade varjupaigas Pesaleidja. Kas tegemist on kassidele suunatud abiga või on seal teisigi loomi?
Alustasin Pesaleidjas vabatahtlikuna 2017. aasta kevadel, mil tegelikult saingi alles üllataval kombel esimest korda aru, et vabatahtlikuks võib ju niiviisi täitsa niisama hakata ja selles pole midagi keerulist. Pesaleidja kassitoas käisin ma esimest korda aga mitte vabatahtlikuna, vaid hoopis kassivõtjana. Nimelt sain ma sealt endale oma päris esimese kassi- Maya.
Alati, kui keegi muretseb tänavalt leitud kassi hingetraumade pärast, et küll neil on pead sassis ja närvid korrast, räägin ma neile loo enda Mayast, kelle armastuse välja teenimine oli küll pikk protsess, kuid mille üle ma olen nii tohutult uhke. Kui Maya meile tuli, oli ta metsik ja arg stressaja – mingist paitamisest ei osanud me unistadagi. Minu missioon oli aga sellest mustast preilist teha nurruv kaisutaja ning praeguseks on ta lausa nii kaisukas, et hommikuti ärgates leian ma ta tihti oma padjalt. See rõõmus pilk ja nurr, mis mulle hommikul silmad avades osaks saab, on nii kirjeldamatult südantsoojendav! See väljateenitud armastus ON seda väärt!
Pesaleidja on rohkem pühendunud küll kassidele, kuid abikäsi ulatatakse vajadusel siiski kõigile lemmikloomadele.
Mõned Eddie kutsikaea suuremad pahandused? Kui vajalik oli koertekoolis käimine?
Nova Scotia retriiveritel on tohutult energiat ja särtsu ning seda eriti kutsikaeas. Eddie oli tõeline tulekera ning oli hetki, mil pisarad silmis muretsesin, et ma ei saa hakkama. Ta on närinud läbi mõned juhtmed ja katnud terve toa tualettpaberiga, kuid need ei olnud ei esimesed ega ka viimased pahandused.
Nova Scotia retriiveri puhul on treenimise vajadus vältimatu. Nad on väga iseseisvalt mõtlevad ja targad koerad ning ilma karmi (kuid armastava) käeta lähevad nad üle käte. Eddie on juba täiskasvanud ja kuulekas koer, kuid käime põhimõtte pärast endiselt iga nädal nii kuulekuse- kui ka agility trennis. Oleme käinud ka kuulekusvõistlusel, et motiveerida end treenima rohkem ja intensiivsemalt ning saada uusi kogemusi. Õpime lõbu pärast kodus ka iseseisvalt vahvaid trikke.
Sa oled fotograaf ja seetõttu on sul oma koerast imelisi kaadreid. Instagramis on ülimalt populaarsed lemmikloomade kontod. Kas Eddiel on ka oma profiil?
Jah, Eddiel on tõesti nii Facebooki kui ka Instagrami konto – Instagramis @eddietheretriever ja Facebookis lihtsalt EDDIE. (päris lihtsalt Eddie polnud vaid eddietheretriever, klikka eelmisele lingile) Tänu sellele olen kindlasti veelgi rohkem motiveeritud minema koeraga seiklema ning tohutult vahva on ka see, et oleme leidnud endale internetist palju uusi koeraomanikest sõpru, kellega koos jalutamas käia. Eddiega saame me põhiliselt kokku just sama tõugu koertega. Kuna Eestis pole just väga palju Nova Scotia retriivereid, hoiame me väikese kommuunina kokku ning kohtume tihti. Käime ühistel jalutuskäikudel ja saame üksteist alati nõu ja jõuga aidata. (Heleni enda fototegemised aga leiab kodulehelt www.helenmarz.com ja Facebook profiililt SIIT
Mida pakub sulle oma loomadega koos veedetud aeg?
See side ja armastus on kirjeldamatu, ausalt. Maya ja Eddie on minu jaoks sama olulised kui iga teine pereliige ning tänu neile tunnen ma tohutut rõõmu väikestest asjadest ja unustan mured. Kindlasti olen ma ka uhke selle üle, et tänu Eddiele on suurenenud minu vastutustunne ning olen kindlasti muutunud kannatlikumaks ja töökamaks, seega pole mitte ainult mina koera treeninud, vaid koer on ka minule lõputult elutarkusi õpetanud.
