Lastega välismaale elama. Õigusnõustaja, kolme lapse emalt Silja Elunurm

Uudishimust tingituna sündis tore lugu Eesti naisest, kelle instagrammi postitused lastega Viinis elamisest tõid alati sooja tunde hinge ning kelle valminud roogadest, mida ta sageli postitas fb-i grupis „Soodsad kodused toidud“ andsid tihti inspiratsiooni õhtusöögi valmistamiseks. Alustasin Silja Elunurmega vestlust esialgu toiduteemal ning jõudsime välja selleni, et kuidas sündis otsus lastega välismaale elama minna ja kuidas lapsed sulandusid uude kultuuri- ja keeleruumi.

Sul oli Eestis hinnatud amet, mis kõrvaltvaataja poolt tundub, et on üsnagi hea teenimisevõimalusega, ometigi otsustasid kõik jätta ja Viini elama minna. Millest selline elumuutus oli tingitud?

Lühidalt öeldes – soovist aeg maha võtta. Eestis oli enne lahkumist olnud äärmiselt kiire eluperiood. Tegutsesin õigusnõustamise vallas, lisaks õppejõu amet Tartu Ülikoolis ja kaks väikest last. Elu oli lakkamatu kiirustamine. Tunne oli, et päriselt elamiseks aega ei jäägi, lihtsalt jooksed päevad õhtusse. Ja siis juhtus nii, et meie juurde soovis tulla kolmas ilmakodanik, samal ajal pakuti abikaasale võimalust ettevõttesiseseks asukoha vahetuseks. Alguses kahtlesime, aga kaaludes erinevaid poolt- ja vastuargumente, leidsime ühiselt, et see on suurepärane pakkumine, täpselt õigel hetkel. Muidugi oli keeruline otsustada professionaalses mõttes. Jätta igapäevane töö, loobuda enda sissetulekust. Mõned tuttavad isegi mainisid, et kuidas sa saad kõik seninähtud vaeva niiviisi nurka visata. Samas mida rohkem see otsus selgines, seda kergem ja põnevam hakkas. Lihtsamaks tegi otsustamise see, et jätkasin siiski ülikooli õppejõuna ja side tööeluga ei pidanud päriselt katkema. Veel olime kohe alguses otsustanud, et see ei saa olema minek alatiseks, pigem selline mõned intensiivsed aastad kestev keele- ja kultuuriõppe projekt ning, et kui lastel peaks kohanemine väga keeruline olema, siis saame alati ka varem tagasi tulla. Ja nii me siis pakkisime kõik enda kompsud, sellel hetkel juba kolm last, kõige pisem vaevu mõne kuune, ja lahkusime Viini.

Sotsiaalmeedia postituste põhjal tundus, et sinu elu Viinis koosnes vaatamisväärtustest ja hea söögi valmistamisest. Emaks olemine on tegelikkuses palju suurem vastutus ja töö ja kuidas sul õnnestus laste uude keele- ja kultuuriruumi sobitamine. Mis läks raskelt, mis kergemalt?

Eks neid vaatamisväärsuseid ole Viinis tõesti palju. Ja kuna Austria asub Euroopa südames, siis ainult mõne tunni kaugusel on nii Bratislava, Praha, Budapest kui ka minu suur lemmik Itaalia. Seega tõesti, kolm aastat möödus üliaktiivselt kultuuri tarbides, reisides, ja ka kokates, sest mulle tõesti meeldib väga süüa teha. Samas kuna jätkasin ülikoolis õppejõuna, siis  tegelikult tuli ikka ka töö asjadega päris palju tegeleda: aine ettevalmistamisega, tööde ja eksamite parandamisega, ja loengud Eestis. Sinna kõrvale siis ka kolme lapse Austria ühiskonda sulandamine.

Kolme tibu lood

Justnagu ka kolme karu muinasjutus! Siljal polnud oluline välja tuua sooliselt, kas tütar või poeg, valides vanusepõhise lähenemise minu küsimustele.

Suurem laps läks Viini minnes kohe kooli, kusjuures saksa keeles oskas ta öelda vaevu mõned sõnad.  Eks temaga oligi kõige kodust aitamist, ühist arutamist, miks me perena sellise otsuse tegime. Hea oli, et ma varem juba siiski oskasin veidi saksa keelt, muidu ei oleks selline eksperiment mõeldav olnud, või oleks see väga raskeks osutunud. Lisaks asusin ka ise Viini Ülikooli juurde keelekeskusesse keelt õppima, et kogu peret keeleõppes motiveerida. Väga tore oli aga see, et tütar sattus õppima Montessori õppemeetodit järgivasse klassi, mis võimaldab väga lapsekeskset õpet. Ka oli klassis mitmeid lapsi teistest rahvustest, ja seega ei pidanud ta ennast ainsa välismaalasena tundma. Lapsed Viinis on harjunud mitmekeelsusega- ja erinevate rahvustega, ja seetõttu ei ole see midagi erilist. Tütrel on nüüdseks vahvad sõbrad Austria, Poola, Montenegro ja Horvaatia peredest, kes lihtsalt kõik räägivad saksa keelt.

Keskmine, läks lasteaeda, siin olid ka alguses mõned tagasilöögid. Saime koha ühte eralasteaeda aga seal vahetusid õpetajad väga tihti ja lapsele see ebakindlus ei sobinud. Jätsin ta siis mõneks kuuks uuesti koju ja sügisel sai juba Viinis nn linnalasteaeda. Seal hakkas talle kohe meeldima ning siiani räägib, et tahab kindlasti lasteaiaõpetajatele Viini külla minna. Saksa keeltki kutsub siiani Sabiine keeleks, lemmiku lasteaiaõpetaja nime järgi.

Kõige väiksem jõudis ainult aasta saksakeelses sõimes käia aga ka temal muutus sõnavara suhteliselt kiirelt mitmekeelseks. Siin on ka üks murekoht, kõige pisem segab sõnu ühe lause piires. Tema jaoks on ilmselgelt liiga palju keeli olnud. Lisaks eesti- ja saksa keelele on meil peres veel abikaasa rahvuse tõttu ka vene keel aktiivses kasutuses. Nii, et lapsed on kasvanud kolme keelt omandades. Suuremad kaks on erinevate keelega edukalt toime tulnud, väiksemal peame arvatavasti laskma saksa keele unustada, et ta saaks kahele põhikeelele keskenduda. Seega, on olnud ka tagasilööke, kuid kokkuvõttes on selline perekondlik keele- ja kultuurieksperiment olnud väga põnev, intensiivne ja silmaringi avardav.

Milliste tõekspidamistega sa oma lapsi kasvatad? Milliseid rahvuslikke jooni sina ja sinu mees oma lastele soovite pärandada?

Meil on mõned põhimõtted, mis ma ei usu, et rahvuses kinni on. Peamine on, et lapsed räägivad emaga eesti keeles ja isaga vene keeles. Oleme ise väga aktiivsed keelte arendamise ja õppimise osas. Kui Austriasse kolisime siis lisandus saksa keel. See tähendab, et raamaturiiul on meil tänaseks kolmkeelne. Loeme aktiivselt kõikides keeltes. Laste multikad on enamasti saksakeelsed.

Teiseks usume, et erinevaid asju tuleb elus proovida ja kogeda – seetõttu ka perega Viini kolimine. Uudishimu peab olema. Sellest kantuna võiks meid pidada reisihulludeks. Austrias elades on kogu kesk-Euroopa paari sõidutunni kaugusel. See tähendab, et pea igal nädalavahetusel saab kuhugi väikesele sõidule minna. Talveperioodil suusatama. See kõik on muutnud lapsed väga avatud loomusega Euroopa kodanikeks – nende jaoks on kõik siinsamas. Lisaks kuna nad räägivad päris mitut keelt siis on reisidel väga lihtne uusi sõpru leida. Palju lihtsam kui näiteks ainult eesti keelt osates.

Lisaks usume, et vanem peab oskama vaadata mida lapsele endale teha meeldib ja selle järgi teda suunata. Jällegi – uudishimu on oluline. Julgus proovida, katsetada. Samas tuleb olla ka julge, asju ära lõpetama või muutma, kui miski ei sobi või osutub valeks valikuks. Nii otsustasime keskmise poja lasteaiast koju jätta ja uue lasteaia otsida, kui see temas rõõmu ei valmistanud. Või näiteks vahetada tütre muusikakooli kuna õpetaja ja lapse vahel ei tekkinud klappi.

Mehe poolt on kindlasti meie peres tugevalt esindatud loodusehuvi, erinevad lumespordi alad ja ka kalapüük. Kõik lapsed on kindlasti juba osavamad kalal käijad kui nende ema ja sellest tulenevalt on näiteks kalastamisega seotud sõnavara neil valdavalt venekeelne. Samas Austrias on kalapüügiga suhteliselt keerulised lood. Kõik on väga reglementeeritud, pole üldse nii lihtne kui Eestis e-lubadega. Seetõttu fännavad lapsed suve Eesti maakodus, kus järved käe-jala juures.

Loomulik on see, et ema, kes on ka hea söögi nautleja, vormib laste maitseeelistusi, kuid kas on olnud hetki, kui lapsed soovivad pigem midagi austriapärast kui eestipärast oma söögilauale? Või venepärast.

Austrias elades oli põhimure, kust saada musta leiba, korralikke sprotte, vürtsikilu ja tatart. Lastele tõesti need meeldivad. Lisaks pidi olema karaski tegemiseks varu odrajahu. Karask osutus nii popiks, et seda pidin kõikidele tütre kooli üritustele valmistama. Õnneks lendas abikaasa päris tihti Eesti vahet, need kaubaartiklid kohvris.

Austria mõjud on meil sellised: keskmine poeg muutus lasteaias guljašši fänniks. Tütre vaieldamatuks lemmikuks sai aga keisri pannkook ehk kaiserschmarrn ning punane jõulukapsas. Kõikide lemmik on meil ka näiteks üks imemaitsev šokolaadikook. Kui papal on aega ja õues on juba sügisene meeleolu (sest suvel pelmeene vene peredes ei valmistata), siis on tavaline, et lapsed meisterdavad papaga suure portsu koduseid pelmeene. Need maitsevad ka absoluutselt kõigile.

Palun jaga meile paari retsepti, mis teie pere taldrikutelt kiirelt kõhtu kaduma kipuvad.

Hautatud punane kapsas

Punast kapsast serveeritakse traditsiooniliselt sügishooajal ahjupardi juurde, seega võib kapsale lõpus juurde valada ka pardi küpsetamiselt tekkinud vedelikku.

1 suurem sibul

2-3 sl võid

1 keskmine punane kapsas

1-2 õuna

½ – 1 kl punast veini

1-2 kl õunamahla

1 kaneelikoor

3-4 nelki

2 sl balsamico äädikat

1 loorber

Maitse järgi soola, pipart, suhkrut

Viiluta õhukeselt sibul ja prae 5 min võiga suurel pannil. Lisa juurde peenikeseks ribadeks lõigatud kapsas. Lase veidi pruunistuda. Seejärel lisa vein ja õunamahl, õunatükid ning maitseained. Lase pannil haududa 1-1.5 tundi (oleneb kui pehmet soovid). Kui vedelik ära kaob lisa juurde õunamahla.

Kirsi-šokolaadi kook

Väikese (20 diameetriga) ahjuvormi kogus.

1 klaas puhastatud kompotikirsse (võib asendada ka näiteks vaarikate või ploomidega)

¾ kl suhkrut + 2 sl suhkrut

2 muna

100 g nisujahu

50 g rukkijahu

50 g kakaod

1 sl kaneeli

2 tl küpsetuspulbrit

125 g võid

100 g tumedat šokolaadi

Puhasta kirsid kividest, puista 2 sl suhkruga üle ja jäta seisma.  Vahusta munad kohevaks vahuks. Sega kokku nisujahu, rukkijahu, kakao, kaneel, küpsetuspulber.  Sulata või, tume šokolaad  ja suhkur. Sega õrnalt vahustatud munad kokku jahutatud šokolaadimassiga ja lisa jahudesegudega mass. Kõige lõpus sega taignasse kirsid. Küpseta 180 kraadi juures 30 min. Serveeri vaniljejäätisega.

Sügisest saabus Silja koos perega Eestisse tagasi ja nüüd oleks tore ka laste teistpidi sisseelamise kohanemistest kuulda. Võibolla kuulemegi veel.