Kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu andmetel on Eestis 11-15-aastaste noorte seas ülekaalulised või rasvunud 16,6% poistest ja 13,6% tüdrukutest. (Sokmann, 2016).
Tänapäeval pole lapsed enam nii liikuvad ning veedavad vähem aega õues mängides. Seda enam oleks soovitatav laps kuhugi trenni panna, kus ta regulaarselt ennast liigutada saaks.
Kuid milline trenn oleks lapsele kõige sobilikum?
Tavaliselt ikkagi vanemad suunavad lapse trenni. Spordialade valikul lähtuvad vanemad tihti, kas enda isiklikust sümpaatiast mingi spordiala vastu või ka sellest, kui mugav on lapsel trennis hakata käima. Näiteks, kas spordisaal on kooli või kodu lähedal? Kindlasti on tähtis ka lapse huvi antud spordiala vastu.
Miks mitte korvpallitrenn?
Seekord räägib meile oma kogemusest Martin (31).
Mina isiklikult käisin näiteks korvitrennis. Otsus sinna minna tuli sellest, et korvpall oli ja on Eestis väga populaarne spordiala. Lisaks oli mul väga lihtne ja mugav seda harrastada, sest korvpallisaalid asusid kõik jalutuskäigu kaugusel.
Algusaastatel, kui olin kuskil 8-aastane, mängiti trennis lisaks korvpallile ka rahvastepalli ja jalgpalli. Suvel tegelesime korvpallilaagrites ka kergejõustikuga.
Pallimängud üldiselt arendavad lapsel kohusetunnet ning suhtlemisoskust eakaaslastega. Eriti just võistkonnamängud. Õpitakse oma emotsioonidega paremini toime tulema. Nii veidra punktina, kui see ei kõla, siis pärast trenni käiakse alati ka pesemas. Nii õpib laps juba varakult oma isikliku hügieeni eest hoolt kandma.
Võistkonnasport üldiselt arendab noortes koostööd, teistega arvestamist ja neist lugupidamist! Hea võimalus leida sõpru ka väljaspool kooli keskkonda. Lisaks pole esmane väljaminek lapsevanemale üldse suur. Vaja on ainult ketse ja lühikesi spordidresse.
Paljud lapsed ei jää esmase valitud spordiala juurde, kuid tähtis ongi, et ta leiaks ise sobiliku spordiala ning tekiks trennis käimise harjumus. Minu arvates on võistkonnaalad selleks ideaalselt sobivad. Tegelikult pole vahet kas on tegu võrk-, jalg- või korvpalliga.
