Küll väikse rahvana, saame ometigi uhkust tunda meie erinevate spordialade tipptegijate üle. Sageli on nii, et kui eesmärgiks on täiskasvanuna spordis häid tulemusi saavutada, peab juba varases lapseeas alustama. Üheks selliseks spordialaks on ka ratsutamine.
Vestlesime Eesti spordilootuse – ratsasportlase Katariina Merilaga (15), kes on tänaseks saavutanud nii Eesti meistri- kui ka parima lapskoolisõitja tiitlid. Saime ratsasporditreeningutest inspireeriva ülevaate ning selgus, et see spordiala pakub vaheldusrikkust ja rõõmu, kuid nõuab ka aega, sihikindlust ja kannatust.
Spordiga tegelemise harrastus saab eelkõige alguse kodust, sest vanemate elurütm ja eluväärtused annavad lastele eeskuju. Nii oli ka Katariina tee ratsutamise juurde osaliselt loomulik, sest ka tema ema tegeles ratsaspordiga, saavutades omal ajal koolisõidus meistersportlase kandidaadi tiitli.
Uhke hobu ja sirge seljaga ratsanik mõjuvad kuningliku vaatepildina. Oled treeningutega õige väiksena alustanud, kuid hobused on nii suured ja uhked loomad. Kas sa ei kartnud? Millised olid esimeste aastate treeningud?
Alustasin ratsutamist kuueaastaselt Kukrumäe tallis. Olin jah esialgu nii pisike ja pean tunnistama, et esimesed aastad kulusid põhiliselt hobuste tundmaõppimiseks. Olin vist seitsmeaastane kui kukkusin esimest korda hobuse seljast alla. Kuigi midagi tõsist ei juhtunud, võttis mul hobuste uuesti usaldama hakkamine omajagu aega.
Laste ratsutamistreeningute alustamiseks on erinevaid võimalusi. Osades tallides ratsutatakse alguses ainult ponidega, kuid enamikes ratsakoolides omandatakse algteadmised ka rahulikumate suurte hobustega sõites. Eks esialgu on muidugi ratsutamine veidi hirmus ka aga tõelistel hobusefännidel on see tahtmine hirmust enamasti kordades suurem.
Kuidas luua ratsuga sidet? Kas ratsutamine toimub erinevate või kindlate hobustega?
Hobustega tegelemiseks peab olema väga palju kannatust, sest usaldus ja vastastikune mõistmine ei teki üleöö. Samas soovitan algajatel kindlasti sõita pikka aega erinevate ponide ja hobustega, et tippsporti suundudes oleks ratsutamine võimalikult selge. Kuna tegelen nüüd juba aastaid võistlusspordiga, siis sõidan kindla hobusega. Õigemini küll poniga, sest saan veel viimast aastat võistelda poniklassis.
Olen kuulnud, et treeningutele lisaks on ette nähtud ka erinevad tööd tallis. Millised need on?
Töö kuulub ratsaspordi juurde, sest hobustega on alati nii palju tegemist. Harjame, puhastame hobuseid ning nende bokse ja varustust. Takistussõidus võtab omajagu aega ka takistuste tassimine ja maneeži või treeningväljaku ettevalmistus. Vahel on vaja ka hobustele eraldi toidukordi ettevalmistada. Tegelikult on aga seda kõike raske tööks nimetada, sest loomadega on nii tore koos olla ja ma pigem naudin tallitöid.
Millised on erinevad võistlused ratsutamise kategooriates ja milliseid omadusi on vaja, et saada edukaks ratsasportlaseks?
Nii kooli- kui takistussõidus ja ka kolmevõistluses on kategooriad jaotatud ratsaniku vanuse järgi: lasteklass, poniklass, juuniorid, noored ja seeniorid. On ka avatud klass, kus võivad kõik võistelda.
Edasiminekuks ja eduks on kindlasti on vaja juba eelpool mainitud kannatlikkust, töökust ja armastust hobuste vastu – ilma nende omadusteta lihtsalt ei saa heaks sportlaseks. Aga ilusale ja tasakaalus istakule annab palju juurde ka näiteks see, kui ollakse varem tegelenud tantsimise või iluvõimlemisega.
© Kylli Tedre-Gavrilov / www.kyllitedre.com
Mis on sinu tuleviku eesmärgid kuhu soovid jõuda?
Kuna kasvasin eelmise hooaja lõpuks oma pikaajalisest partnerist, ülitublist koolisõiduponist Mangost pikkuse poolest välja, siis nüüd sellest hooajast alustasin uue noore poni Jackyga. Temaga teeme pigem takistussõitu ja eks näis, võib olla isegi proovime kolmevõistlust. Ratsaspordis ei ole mõtet väga kaugeid tulevikueesmärke seada, sest väga raske on midagi ette ennustada. Tahaksin küll loota, et oleme Jackyga juba peagi valmis ka edukateks startideks aga eks näis.
Mida on ratsutamine sinu hingele enim pakkunud?
Usun, et tänu hobustele olen kindlasti õnnelikum. Lastel on tihtipeale ju oma väikesed ja suured mured ja vanemate ega sõpradega ei saa kunagi nii hästi oma muresid jagada kui hobustega. Hobust võid sõbrana alati usaldada, sest ta ei räägi mitte kunagi talle usaldatud saladusi välja. Isegi kui mõnikord on paha tuju, siis kui hobune tuleb oma armsa ninaga mu taskutest maiustusi otsima, ununevad kõik mured ja naeratus tuleb iseenesest näole.
Miks sa soovitaksid lastel ratsatrenni tulla?
Just nendel eelmises vastuses välja toodud põhjustel soovitangi lastel lastel ratsaspordiga tegeleda. Loomad on lihtsalt nii toredad ja ausad! Samuti õpetab ratsasport teistega arvestamist ja hoolimist, sest võistlustel ja treeningutes kõik toetavad kõiki. Ratsasport on ka füüsiliselt suurt koormust pakkuv ning arendab pea kõiki lihasgruppe.
Ratsaspordi varjupooleks on ainult see, et ala on väga kulukas ja nõuab ka ajaliselt ülejäänud pereliikmetelt suurt toetust. Mul on väga vedanud, et mu ema on ise ka ratsaspordiga tegelenud ja toetab mind igapäevaselt mu tegemistes. Samuti toetavad minu tegemisi mõned väga toredad sponsorid. Näiteks Froosh (@froosheesti) toetab mind ülimaitsvate ja tervislike smuutidega, mis kuuluvad mu igapäeva menüüsse ning Miss Sporty (@misssportyeesti) noortele mõeldud lahedate meigitoodetega, sest koolisõidu võistlused on natuke sarnased iluuisutamisega, kus oluline on lisaks saavutustele ka visuaalne pool.
Minu tegemistel saab silma peal hoida jälgides mind Instagramis @katariinariding
Fotod: Eelmisel talvel Mangoga tehtud lumise fotosessiooni autor on Külli Tedre-Gavrilov.
Suvised võistluspildid tegi Celine Lannusalu.
